Pesitsusrahu on meie kultuuri ja õigustunde küsimus
Looduskaitsjate Kaia Konsapi, Farištamo Elleri ja Piret Räni artikkel käsitleb Eesti metsade kaitse üht kriitilisemat sõlmpunkti – pesitsusrahu. Autorid rõhutavad, et hoolivus ja looduse eluringi austamine ei tohi olla pelk retoorika arengukavades, vaid peab peegelduma meie tegudes ja seadustes.
Artikli keskmes on tänavune Riigikohtu märgiline otsus, mis lõpetas aastaid kestnud juriidilised vaidlused. Kohus leidis, et raietööde peatamiseks pesitsusajal ei ole vaja eelnevalt tõendada iga konkreetse pesa olemasolu. Rakendama peab ettevaatuspõhimõtet: kus on mets, seal on ka linnud. See ajalooline lahend annab Keskkonnaametile selge õigusliku aluse keelata raied kogu pesitsusperioodi vältel, välistades absurdse olukorra, kus harvesterijuht peaks enne raiet püüdma pesi tuvastada.
Autorid osutavad teravalt kontrastile rahva tahte ja praeguse poliitika vahel. Uuringute kohaselt pooldab üle 90 protsendi Eesti inimestest pesitsusrahu – see on sügavalt meie kultuuri juurdunud väärtus. Ometi on seni eelistatud puidutööstuse huve ja "Exceli tabeleid", mis püüavad lindude hukkumist õigustada majandusnäitajatega. Praegune süsteem, kus isegi kaitsealadel ei nõuta täielikku raierahu, tekitab juriidilist hägusust, mida tööstus kasutab puidu varumiseks looduse taluvuspiiri ületades.
Lahendusena pakuvad autorid välja selge, seadusega sätestatud kuupäevalise raiekeelu, mis tooks oodatud õigusselguse nii metsamajandajatele kui ka ühiskonnale. Pesitsusrahu ei ole rünnak majanduse vastu, vaid märk säästlikust ja heaperemehelikust suhtumisest. Artiklis tuuakse alternatiivina esile ka püsimetsandus, mis võimaldab metsa majandada nii, et puistu säilib kestvalt ja elurikkus ei kannata.
Kokkuvõtteks nendivad autorid, et pesitsusrahu kehtestamine on tugevuse, mitte nõrkuse märk. On aeg, et Keskkonnaamet ja seadusandjad asuksid kaitsma elu, mitte lühiajalist kasumit, võimaldades linnupoegadel segamatult suureks kasvada.
Artikli täisteksti loe Postimehest: